Õigeusu matused: tavad ja traditsioonid

Piibli õpetuse kohaselt on õigeusklikel kristlastel kolm peamist eluetappi: ristimine, abiellumine ja matus. Ristimise ja abiellumise traditsioonidest on palju teada. Mitte igaüks ei tea, kuidas korraldada lähedase matuseid. 

Õigeusu kristlaste traditsioonid matustel

Matuse ettevalmistamisel on teatud etapid. Neid seostatakse esivanemate traditsioonide ja ebauskudega. Nende hulgas on:

• Surnu pesemine.
• Peeglite riputamine majas, et hing ei oleks peeglisse takerdunud. Hing ei suuda ise vaatepildist välja tulla, nii et kogenud nekromant peab aitama.
• Tundekell on majas 40 päevaks peatatud, et keegi lähedane ei sureks.
• Must leib ja vesi pannakse surnu kõrvale surma eest tasumiseks.
• Nad jätavad alles ainult ümmargused ehted, nagu sõrmused, kaelakeed ja ristid.
• Sageli pannakse kirstu raha ja ehted.
• Jalgadele asetatakse rist.
• Mälestuse ajal tarbitakse ainult viina ja klaasid mäletatakse ilma helistamiseta.
• Surnu pildi ees peaksid olema küünlad, mis valgustavad hinge teed teispoolsusse.

Surnu viiakse toast välja jalad ees. Mõnede uskumuste kohaselt peaksid seda tegema sugulased, kuid mitte lähedased. Siiski ei ole kiriku poolt selle kohta selget teavet.

Kui kirst on maetud, viskavad sugulased surnule hüvastijätu märgiks peotäie mulda.

Kuidas surnu on riietatud

Inimese viimasele teekonnale saatmisel tuleks erilist tähelepanu pöörata riietusele. Kristlaste esivanemad mähisid keha valgesse rätikusse, et hing oleks Jumala ees puhas.

Kaasaegse maailma jaoks on rõivakatted minevikku jäänud, seega tuleks valida heledat ülikonda või kleiti. Eelistatavalt uued või eelnevalt ettevalmistatud (kui surnu on vana mees, kes on oma riided eelnevalt ette valmistanud).

Abiellumata tüdrukud on maetud pulmakleitides, poisid ülikondades. Valge pärg pannakse pähe, et hing leiaks surmajärgses elus kaaslase.

Abielus olevatele naistele pannakse pearätik pähe. Nad teevad seda nii, et salli kaks otsa moodustavad omavahel risti. Tema juuksed peavad olema kaetud. Rätik valitakse heledast toonist, ilma lillede ja kaunistusteta. Meik peaks olema kerge ja loomulik. 

Kui mingil põhjusel ei saa surnukeha riietada, pannakse ta ikkagi kirstu, näiteks kotti.

Matuseteenistus

Üks tava, millega surnut teispoolsesse maailma saata, on matusetalitus. See on matuseteenistus hingele, mida preester viib läbi enne surnu teispoolsesse maailma minekut. Matused on ka omamoodi pattude andeksandmine. Kui seda riitust ei tehta, ei leia hing rahu ega anna rahu lähedastele.

Mis puutub matmisse, siis selle protsessi käigus ei lausuta palveid mitte tekstis, vaid lauldes. Lisaks loeb preester tseremoonia ajal kaanonit ja evangeeliumi.

Kuigi enamik surnuid on maetud, ei pruugi seda teha kolmel juhul:

• Kui surnu on mitteusklik. Nad maetakse vastavalt selle usu traditsioonidele, milles surnu elas.
• Isik, kes ei ole ristitud. Nad on maetud vastavalt kiriku reeglitele väljaspool kalmistu tara.
• Enesetapp. Kristlikust vaatenurgast on enesetapp üks raskemaid patte. Sellised inimesed ei ole teretulnud ei taevasse ega põrgusse. Ja kaanonite kohaselt on nad maetud kalmistu servale, väravast väljapoole. Palve võib lugeda enesetapu üle, kui inimene on pattu teinud vaimuhaiguse ajal. Selleks esitatakse preestrile haigust kinnitav arstitõend.